Feilimine

Laupäevase päeva feilid.

Esiteks, minek Ülemiste keskusesse. Parkida pole mitte kuhugi, rahvast on nii palju, et ära ei mahu. Tiirutasin parklas ja voila! neljandal korrusel leidsin koha. Tegelikult on see väike feil, aga kahe järgmise ema.

Igatahes mingil momendil olid siginenud mõned pakid, mis oli mõistlik autosse ära viia. Neljandal korrusel oli auto jah, aga kus, enam ei mäletanud. Asusin siis otsima, tegin ringi neljandale korrusele peale, et näha autot neljanda korruse sissepääsu kõrval.

See oli siis see teine feil. Kolmas tuli kohe veel. Asusin lifti ootama, lõpuks ta tuli, rahvast peal päris palju. Astusin ka mina lifti, uksed sulgusid, aga seejärel avanesid ja tuluke Ülekaal hakkas põlema. Astusin liftist välja. Lift lahkus.

Maijooks

Käes on suur kevad, lumi ka peaks olema sulanud enamvähem kõikjalt ja seega on käes jooksuaeg, maijooksu aeg. Selle jooksuga on ainult üks mure: peale seda, kui ma spordiga tegelema hakkasin (jälle, mis see mahavisatud 20 aastat siis ära ei ole), on minu käest mitmeid kordi küsitud, kas ma ikka Maijooksule ka lähen. Ma oleks läind küll, aga üks pisike probleem oli. Mul ei olnud nimelt õiged näärmed. Nii ma ka vastasin kõigile. Mõnel kulus tükk aega aru saamiseks, et ahhaa, see on siis ainult naistele?

Eestlane olla on uhke ja hää... kui elad välismaal

Tuhvlialune on üldiselt rahulik ja malbe ja muidu vaikne olevus, kes pole ammu enam tüüdanud teisi oma heietuste ja virinatega, kuid tsiteerides klassikuid, vahel on olukord, kus lihtsalt ei saa vaiki olla ja nii sai kapist välja tuldud ja tolm blogilt maha pühitud.
Igatahes on viimasel ajal ajakirjanduses lugeda olnud hulgaliselt lugusid, kus inimesed, kes kodumaa tolmu jalgelt löönd ja pikemat rubla ja magusamat leiba teiselepoole piiri läinid, vat need inimesed on sõna võtma hakanud. Ja üldiselt on need ikka tänapäeva rahvasporti arvestades pallid ühte väravasse. Et küll ikka on hea seal väljamaal. Kohe nii hea, et tagasituleku peale ei ole vaja mõeldagi. Samas on lisandunud üks lõik, mida varem ei olnud, ja see, et lisatakse, kui kehvasti ikka Eestis asjad on. Ja tõesti, loed neid mõtteteri, vaatad Kanal 2-st Reporterit, kus räägitakse, et inimesed enam üldse toitu osta ei jaksa, ja tuleb tunne peale, et miski on paganama viltu.
Mina tunnen, et ei ole ikka nii viltu kui paista lastakse. Minu ümber käivad inimesed tööl, käivad poes, söövad, sõidavad autoga ja kõik kulgeb. Jah, eks ikka vahel on raske ja raha ei jätku selleks või teiseks, aga tegelikult kõik toimib. Kasutades eestlase lemmikväljendit, kõik on NORMAALNE. See tähendab seda, et alati saab paremini, aga pole hullu midagi. Ja jälle, kindlasti on neid, kellel on raskem, kellele tundub, et just talle tehakse liiga, aga üldistada nende järgi ei saa.
Priit Pärn avaldas kunagi skandaalse karikatuuri, mis tekitas elevust ja pahandust. Mul on tunne, et sama mentaliteet, nagu sel karikatuuril, on ka paljudel neil, kes lahkunud ja nüüd ärplevad, mõnitavad, irooniseerivad.
Keegi ei keela teil seal olla. Olge. Aga ärge tulge mõnitama. Meil pole siin häda mitte midagi.
Pildiks kasutasin sedasama Priit Pärna karikatuuri.

McDonalds ja nõud

Mul on lastega kokkulepe: kord kuus käima mäkkärissä ja teeme ühe piigmäki. Kord kuus, ausalt, kuigi, mis siin ikka vabandada. Igatahes oleme sellest kinni pidanud ja pigem just on mõni kuu vahele jäänud kui et tihedamalt saanud on.

Mäkil on komme mingi aja tagant klaase jagada. Ikka et ostad suure eine ja saad klaasi. Me oleme võtnud ka, ikka 3 klaasi korraga. Aja jooksul neid klaase koguneb.
Stop. Koguneb ei ole päris õige. Jah, neid ikka tekib, aga siin on üks omapära, mis neid klaase iseloomustab. See omapära on väga vilets kvaliteet. Mis on ka arusaadav, sest need antakse ju pealekauba, seega tuleb need toota odavalt. Odavad asjad aga teadagi on väga viletsad.

Asi päädis sellega, et üks selline klaas lagunes mul pestes käes, verd oli palju ja vandumist ka. Teised klaasid on hävinenud vähemveriselt, kuid üle mõne kuu nad vastu ei pea.

Kallis McDonalds! Lõpeta selle jama jagamine. Vähe sellest, et me saame kalori ja E-pomme, vähemalt käed võiks terveks jääda.

Lahkudes võta kaasa oma asjad

Ei, seekord ei mõtle ma seda elukaaslasest lahkumist, vaid seda, mis seotud töökoha vahetusega. Ikka juhtub, et mõõt saab täis või silmapiiril tundub sinisem taevas olevat, kuigi hoiatan tunnelite eest, sest see valgus, mis teises otsas paistab, ei pruugi olla tunneli teine ots, vaid teie poole kihutav kiirrong.
10 japeale aastat töötasin ma ühes kohas, kuigi vahel tuli kolida. See ei muuda tegelikult lõpptulemust, sest nüüd on see 10 ja peale läbi ning ees uue katsumused. Väljakutsed? Ei, kiirabi käib väljakutsetel.

Igatahes tegin laua puhtaks ja korjasin kodinad kokku. Sussid olid juba nädal-paar varem ära surnud, teip hoidis neid koos, seega, prügikasti. Sahtlitest leidsin Moskvaskäigu fotod, aastast 2001, pangakaardi, lõpptähtajaga 11/99 (mitte lugeda 2099), paar pliiatsit tarkvara logoga, mõned kadunuks tunnistatud muusika-CD, lisaks üks arvutihiir, kehtiv Eesti Panga lauakalender ning lõpuks veel kõrvaklapid otse arvuti küljest.

Ja see oligi kõik. Põhimõtteliselt kilekotike, kuigi ma leidsin kamorkast ühe vetsupaberirullide kasti, kuhu oma aarded sisse kühveldasin.

Hakkasin mõtlema, et elu on ikka väga virtuaalseks muutunud. Visiitkaardid on netis, dokumendid netis, pildid netis, lisaks email, samuti netis... Ainukesed paberid, mis sai kaasa võetud, olid omandatud sertifikaatide ja koolituste tunnistused. Kõik. Mitte midagi rohkem.

Teatud mõttes teeb see isegi rõõmu, ma ei ole muutnud töökohta oma teiseks koduks, vaid ta on ikkagi töötegemise ja rahateenimise koht. Ja ma loodan, et suudan seda joont ka edaspidi hoida. Kodu on kodu ja töö on töö. Ja mõistest "kodukontor" on mul ka raske aru saada: kodu on kodu ja kontor on kontor, kuidas saavad need asjad koos olla?

Mulle ei meeldi Firefox

Tundub, et ma ei ole keskmine eestlane, sest mulle ei meeldi veebilehitseja Firefox. Palun mind mitte hukka mõista, aga ma ei kasuta ka Chrome'i ega Safarit. Mulle meeldib Internet Explorer. Lihtsalt meeldib. Miks, ma ei tea. Nii see on. Ja täpselt sama on Firefox-iga, no ei meeldi ja kõik.

Olen ma imelik?

Nooremaks minna ei saa? Saab küll.

See ei olnudki nii kaua aega tagasi, kui mu teadvusesse jõudis teadmine ja tekkis üks mõte, mida ma siis mõtlema hakkasin. Et siis aeg on niikaugel, pinsini vaid 20 aastat jäänud. Mis see 20 aastat siis ära ei ole, eks.
Natuke peale seda õndsat äratundmist aga toimusid sündmused, mille tulemusena mul nüüd 21 aastat pinisni on. Mis ma ikka oskan öelda. Ega siin saa muud seletust olla, kui et ma olen tagurpidi elama hakand ja korraks nooremaks muutund.

Ühesõnaga, 2 aastat noorem nagu nipsti.


Aga ega ma ei kurda. 19 või 21 aastat, seal ei olegi väga palju vahet. Veel. Küllap see vahe võib tekkida siis, kui neid va aastaid ühe käe peal lugeda saab. Ja mul on selline karvane tunne, et kui see päev X kätte jõuab minu jaoks, siis kui natukenegi rammu on ja mõistust ning ka neid, kes seda vajavad, siis ei lähe ma mitte mätta peale piipu popsima.