Lahkudes võta kaasa oma asjad

Ei, seekord ei mõtle ma seda elukaaslasest lahkumist, vaid seda, mis seotud töökoha vahetusega. Ikka juhtub, et mõõt saab täis või silmapiiril tundub sinisem taevas olevat, kuigi hoiatan tunnelite eest, sest see valgus, mis teises otsas paistab, ei pruugi olla tunneli teine ots, vaid teie poole kihutav kiirrong.
10 japeale aastat töötasin ma ühes kohas, kuigi vahel tuli kolida. See ei muuda tegelikult lõpptulemust, sest nüüd on see 10 ja peale läbi ning ees uue katsumused. Väljakutsed? Ei, kiirabi käib väljakutsetel.

Igatahes tegin laua puhtaks ja korjasin kodinad kokku. Sussid olid juba nädal-paar varem ära surnud, teip hoidis neid koos, seega, prügikasti. Sahtlitest leidsin Moskvaskäigu fotod, aastast 2001, pangakaardi, lõpptähtajaga 11/99 (mitte lugeda 2099), paar pliiatsit tarkvara logoga, mõned kadunuks tunnistatud muusika-CD, lisaks üks arvutihiir, kehtiv Eesti Panga lauakalender ning lõpuks veel kõrvaklapid otse arvuti küljest.

Ja see oligi kõik. Põhimõtteliselt kilekotike, kuigi ma leidsin kamorkast ühe vetsupaberirullide kasti, kuhu oma aarded sisse kühveldasin.

Hakkasin mõtlema, et elu on ikka väga virtuaalseks muutunud. Visiitkaardid on netis, dokumendid netis, pildid netis, lisaks email, samuti netis... Ainukesed paberid, mis sai kaasa võetud, olid omandatud sertifikaatide ja koolituste tunnistused. Kõik. Mitte midagi rohkem.

Teatud mõttes teeb see isegi rõõmu, ma ei ole muutnud töökohta oma teiseks koduks, vaid ta on ikkagi töötegemise ja rahateenimise koht. Ja ma loodan, et suudan seda joont ka edaspidi hoida. Kodu on kodu ja töö on töö. Ja mõistest "kodukontor" on mul ka raske aru saada: kodu on kodu ja kontor on kontor, kuidas saavad need asjad koos olla?

Mulle ei meeldi Firefox

Tundub, et ma ei ole keskmine eestlane, sest mulle ei meeldi veebilehitseja Firefox. Palun mind mitte hukka mõista, aga ma ei kasuta ka Chrome'i ega Safarit. Mulle meeldib Internet Explorer. Lihtsalt meeldib. Miks, ma ei tea. Nii see on. Ja täpselt sama on Firefox-iga, no ei meeldi ja kõik.

Olen ma imelik?

Nooremaks minna ei saa? Saab küll.

See ei olnudki nii kaua aega tagasi, kui mu teadvusesse jõudis teadmine ja tekkis üks mõte, mida ma siis mõtlema hakkasin. Et siis aeg on niikaugel, pinsini vaid 20 aastat jäänud. Mis see 20 aastat siis ära ei ole, eks.
Natuke peale seda õndsat äratundmist aga toimusid sündmused, mille tulemusena mul nüüd 21 aastat pinisni on. Mis ma ikka oskan öelda. Ega siin saa muud seletust olla, kui et ma olen tagurpidi elama hakand ja korraks nooremaks muutund.

Ühesõnaga, 2 aastat noorem nagu nipsti.


Aga ega ma ei kurda. 19 või 21 aastat, seal ei olegi väga palju vahet. Veel. Küllap see vahe võib tekkida siis, kui neid va aastaid ühe käe peal lugeda saab. Ja mul on selline karvane tunne, et kui see päev X kätte jõuab minu jaoks, siis kui natukenegi rammu on ja mõistust ning ka neid, kes seda vajavad, siis ei lähe ma mitte mätta peale piipu popsima.