Ülbus elunormiks

Jaa, miks siiski on nii, et osad meist võivad ja teised ei või? Kurat seda teab, küllap peab ülbuse tase ikka teatud maal olema, muidu ei tule välja. Ise ei oskaks.

Viimasel ajal on liiklusest palju juttu olnud. Et on kohutavaks läind. Ja peab ütlema, et on küll. Ja eriti hull on see, et kui miski ajukääbik on endale džiibi muretsenud, siis ta arvab, et tee on tema ja õigus ka tema.

Sõitsin ma kenasti koju poole, Tartu maanteed pidi. Peale neljarajalise tee lõppu juhtus aga asi, mis mind tõsiselt hämmastama pani. Nimelt, sõidan mina oma rajas ja vastu sõidab terve rivi autosid. Ja siis tuleb üks džiip, kes peab kõigist mööda saama. Miski minuti-kahe pärast oleks nagunii kiirtee alanud, aga see selleks. Ja siis tuleb ülbuse tipp. Mina sõidan oma rajas, tema tahab teistest mööda sõita, JA TA RAIBE VILGUTAB MULLE TULESID!!! Et mine eest. Minul on vaja sõita. Sina oled könn. Sul pole džiipi...

Suitsetamine on kasulik

Selle postituse pealkiri võib tekitada palju pahandust või vähemalt arusaamatust. Aga igal medalil on kaks külge, ka suitsetamisel. Olgu täpsustuseks öeldud, et loobusin peale kopsupõletikku poolteist aastat tagasi sellest pahest, mis aga teatud aspektidest vaadeldes ei olegi täiesti paha.

Esiteks, silmad. Hommikust õhtuni arvuti taga töötades on hea vahel silmi puhata. Ja regulaarne suitsule minek tagas sellise puhkuse. Esimestel kuudel peale suitsust loobumist olid mul õhtuks silmad ikka kuratlikut väsinud. Erinevalt varasemast.

Teiseks. Suhtlemine kolleegidega, keda muidu ehk ei näegi, eriti. Aga vot suitsu tehes saad nendega suhelda. Vaheldus ikka.

Kolmandaks. See haakub tiba eelmise punktiga, nimelt võib kohata õues suitsu tehes inimesi, keda ehk muidu ei kohtakski.

Ja ideed, mis tekivad, võivad vahel olla vägagi head. Näiteks e-valitsuse tehnilise lahenduse idee tuli mul suitsunurgas, kui rääkisin mureliku ülemusega. Sest järgmine päev oleks pidanud juba demoma. Õhtul kirjutasin kolme tunniga e-valitsuse prototüübi ja edaspidine oli juba "delo tehniki".

Seega, mitte alati ei ole suitsetamine paha.

Undab

Töölesõit on selline huvitav tegevus, kus tuleb läbida teatud vahemaa kodu ja erinevate linnapunktide vahel. Linna piirini on üle 30 kilomeetri, seega võib juhtuda igasuguseid asju.  Sest selleks on aega.

Täna näiteks undas. Selline ühtlane pinin. Esmalt kuulis naine ja ütles, et kuule, undab. Kuulatasin, undas jah. Keerasin korraks raadio kinni ja panin kliimaseadme seisma. Ei midagi, ikka undas.

Sõitsin edasi, undamine ikka kostis. Otsisin mõtetes juba autoremondi numbrit. Paljugi mis. Aga linna piiridesse jõudes muutus undamine kuidagi eriti tüütuks. Panin raadio kinni ja kuulatasime, kust undamine tuleb. Tuli kuskilt salongist... kuskilt minu külje alt...

Nokia. Minu taskus. Klahvilukuta.

Raul Kalev: Pöördumine pronkssõduri kaitsjate poole: andke meile andeks

Juhtusin juhsulikult lugema regnum.ru-d ja leidsin sealt huvitava artikli: http://www.regnum.ru/#full824910. Kuna üldiselt on vene keelega tänapäeval paljudel pobleeme, siis teadmiseks, et seal on selline kena PR jutt, miks see pronkssõduri värk juhtus, sellest, kuidas ta peksa sai ja pidi öösel vangis olema. Aga parim osa on see (tsitaat)

И еще я дал бы один совет правительству. Почему бы не извиниться перед всеми, кто потерял уверенность в завтрашнем дне в Эстонии, и сделать 9 мая красным днем в нашем календаре? Из уважения к тем людям, кто в этот день идет к святым для них могилам.

Tõlge:
Ja veel tahaks anda soovituse valitsusele. Miks mitte vabandada nende ees, kes kaotas usu homsesse Eestis, ja teha 9. mai punaseks päevaks kalendris? Austusest nende vastu, kes sel päeval lähevad nende jaoks pühade haudade juurde.

Ma ka teen ettepaneku muuta 26-27 aprill ka punasteks päevadeks, austamaks pronksöö kangelasi, punased võiks olla veel 8-10 mai koos pildituks joomise ja üle-eestiliste Ansipi-piltide-pihta laskmiste võistlustega.

Kass on ka inimene

Meil on naabritega mitmepeale üks kass. Tegelikult on ka teine, aga see on flegma ja ei puutu asjasse. Ja tegelikult on kass naabrite muretset. Aga ka see ei oma tähtsust.

Kass käib vahelduva eduga meil külas. Ostame talle süüa, teisele kassile tegelikult ka. Aga ta on flegma. Ja jääb tihti ilma. Kassile meeldib kurk, mis on natuke imelik. Teisele kassile kurk ei meeldi. Aga vaevalt et see tuleb tema flegmaks olemisest.

Eile siis istusime meitel, naabrinaine ehk naiseõde ja ka minu naine ja mina ka. Ja naabrinaine oli kassi peale pahane. Sest kassile meeldib käia linnupesa puu otsas passimas. Aga linnulaul pidi hinge kosutama ja ilus olema. Millega ma olen põhimõtteliselt nõus. On küll ilus. Probleem on kassis. Kass ei naudi linnulaulu. Tema naudiks linnuliha.

Probleem ongi selles, et kass peaks käituma nagu inimene. Nautima linnulaulu, mitte liha. Kuidas ta sellest aru ei saa.

Ma proovisin küll seletada, et kass on kiskjaloom. Kiskja ja loom. Talle meeldib liha. Eriti linnuliha. Stereofooniliselt sain teada, et ma olen imelik. Et ma kaitsen kassi tema nurjatuses. Et ta tahab olla kiskja.

Kass olgu nagu inimene. Nautigu laulu, mitte liha.

Lisaks olla ma peaaegu nutma hakand, kui kassil munad maha lõigati. Võib-olla tõesti, mehelik solidaarsus või nii, ma ei tea.

Aga kass ei hakka inimeseks. Seda ma ei usu. Kass jääb kassiks, ja küüned, mis ära lõigati, kasvavad tagasi. Mis ei tõota head lindudele seal pesas. Mul on neist kahju, aga elu on selline.

Olen fašist

Olen fašist. Muidugi mitte kõigile, vaid teatud idanaabri keelt rääkivale kontingendile. Ja olen seda juba sünnist saati, seega 40 aastat ja tiba peale. Selgeks see sai juba lapsepõlves, kinnistus aga vene kroonus. "Kust sa pärit oled?" "Eestist" "Ahaa, fašist". Ja nii oligi.

Seega, kui keegi karjub mulle, et ma olen fašist, ma ei ehmu ega ärritu. Sest fašist olen ma selle pärast, et ma räägin vene keelt aktsendiga ja kirjutan "saksa" tähtedega.

Seega on sovjetile piisav põhjus fašistiks olemiseks sellest, et sa oled teistmoodi. Olid fašistid nii lätlased kui leedukad. Ja ukrainlased olid baneeralased.

Ja sõna tähendusest ei saa üks keskmine sovjett enivei aru. Kunagi sõimas miski muuseumitädi: "Võ huže tshem fašistõ, võ antifašistõ".

Seega, kui keegi teid nii sõimab, andestage neile, sest nad ei tea, millest nad räägivad.

Veri väljas

Täna siis juhtus see, et naine otsustas mu ninakarvu tiba kärpida. Eks ta õige oli ka. Olidki teised pikad.
Ühesõnaga, käärid sisse. Sellised suured ja musta peaga.
Kõik oli korras, aga siis tuli vale liigutus ja karvade asemel tabati mu nina seestpoolt. Ja veri oli välja.
Tervelt 5-6 tilka.
Kole lugu.