Arvamusliidri sünd

Mida on vaja arvamusliidri sünniks? Tegelikult natuke pealehakkamist ja rohkem ei midagi. Targem oleks minna mingisse realiitisse ja siis on arvamusliidriks saamine ülilihtne. Teiseks tuleb leida teema, mida arvad hästi teadvat. Eriti sobib vastassugupool, eriti tore oleks, kui see vastaspool oleks meessugu. Ja eriti hea oleks, kui sellest grupist kiskuda välja alalõik, kellele käib ette liide "eesti". Ja siis lajatada nii, et vastaspool oleks maoli maas.

Tere tulemast arvamusliidrite hulka, Kadi Piller. Me ühiskond ja meedia vajavad sind ja su tarku teadmisi. Ilma nendeta oleks me nii vaesed ja õnnetud. Sest eesti naine vajab pidevalt sinusuguseid, et saaks ennast välja elada. Ja teadmist, et just musta meest on eesti naisele vaja (samas, kes siis seda ei tea, eksole).

Pilt Näoraamatust.

Tuhvlialune päkk in pisneks

Nii karvalised ja sulelised. Märkamatult on möödumas aasta, mil Tuhvlialune vaikseks jäi. Aga eks see oli üks paras vaikus enne tormi, toimus haavade lakkumine ja ridade ümbertõstmine ja muidu ka. Igatahes olen ma siin, teisel ringil te ees, meeldib see teile või mitte.

Mis siis vahepeal juhtund on?

Igasugu asju on juhtunud, nii häid kui mitte nii häid. Poja emme on läind, õnne otsima, tunneb end kui linnuke, kes kohe lendu tõuseb. Õnne talle. Kulli ei soovi, milleks, eksole. M. on tulnud. Loodame, et kauaks. Tööd on tehtud, projekte lõpetatud, raha kulutatud, kirjatsura poolt idioodiks tembeldatud. Igasugu asju on.

Ning lisaks, ärge unustage. Valimised on tulemas. Poliitikute blogid ärkavad üles varjusurmadest, oh rõõmu. Kuidas see Tuhvlialusega seotud on? Aga ei kudagi. Tuhvlialune ei kandideeri ei euroopasse, kovi ega rksse. Lihtsalt valimised on tulemas.

Pilt aga on teemakohane. Ma loodan vähemalt...

Seisak kell 12:25. Iga päev

Olen Elioni Kodulahenduse õnnelik omanik. Mul on digitelevisioon (mis on mõnus, Ekspressi tellimisest loobusin juba, sest telekava pole enam vaja) ja mul on internet, mille kiirus on piisav, et isegi tööd teha.

Selles suhtes pole midagi öelda. Kuid vahel on vaja ka kodus tööd teha, lisaks on olemas sellised toredad päevad nagu kaks nädalavahetuse päeva (puhkepäeva, jah, aga ikka satun netiavarustesse).

Selles kodusolemisel on aga üks kukalt kratsimaajav nüanss. Selle nimi on “seisak 12:25”. Arusaamatul põhjustel katkeb ühendus Elioniga IGA PÄEV kell 12:25. Katkestus kestab umbes 10 minutit, siis ühendus taastub. Helpdesk, ütlete. Jaa, helpdesk… Olen sinna helistanud, aga keegi ei tea midagi. Kõik parameetrid on normis ja korralistest töödest ei tea ka keski miskit.

Äkki on tegu UFO-dega? Või FSB? Või… Ei tea. Aga häiriv on, sest vahel ma unustan. Unustan, et see paus on tulemas ning tulemuseks on rikutud närvid ja untsus töö.

Tuhvlialune lõpetab

Ma mõtlesin, et miks inimesed teatavad, et nad enam blogida ei taha või teevad seda teine kord ja muu taoline kamm.
Mina aga lõpetan ka nüüd. Põhjus on selles, et kui sa pole enam tuhvlialune, siis tuhvlialuse blogi pidada ei ole mõtet.
Ja tuhvlialune ei ole ma enam, sest case "eesti mees versus välismaa mees" lõppes minu jaoks kaotusega.

Niiet, pakaa, nagu öeldakse. Ehk õnnestub kunagi jälle tuhvlialuse staatus kätte võidelda.

Automaatkasti ootamatud miinused

Esmalt tuleb tunnistada, et teatud vanuse saabudes otsustasin, et hakkan sõitma automaatkastiga autoga. Mõeldud-tehtud, lükkasin bemmi müüki ja ostsin Toyota asemele, punase ja automaadiga.

Nüüd on Toyota uuem, automaatkasti opšuun on jäänud. Automaatkast meeldib mulle väga, mugav nagu ma olen. Kuid avastasin, et asjal on ka miinuseid ja täiesti ootamatuid.

Ja asi puudutab mu pükse, mu häid teksapüksa. Nimelt tuleb kasutada automaadi korral vaid üht jalga, meie liiklusskeemi korral paremat (hmm, hakkasin just mõtlema, et millist jalga peavad inglsed kasutama...) ning selgub, et pükste alumine osa kulub ebaühtlaselt. Parema jala püksisääre maapoolne osa on ribadeks (eks ikka pedaalide tallamisest ja sellega sääre jala alla jäämisest), vasak aga jummala terve...

Seega olen nüüd nõutu, no ei tahaks uusi püksa kohe ostma minna, aga üks säär on nüsitud olekus, teine mitte ja seleta siis kõigile, miks su püksid sellised on...

Eurohala ehk kodanikud, minge p***e oma vingumisega

Ma ei saa aru, miks ei saa inimesed aru, et tegu on lihtsalt ühe telešõuga. Aga ta on, ja nii võiks asja võtta ka. Enamus laulude autoreid olid sellest aru ka saanud ning vastavalt käitunud. Tulemuseks oli selline tore kerge show, mis millekski ei kohusta ja lihtsalt vahelduseks mõnus vaadata-kuulata oli.

Avades aga blogipuu, avastad, et see on täis hala ja nuttu, kui halvad lood sel aastal on, no kohe iseäranis halvad (eelmine aasta olid samad jutud...). Selle peale ütlen mina: MINGE SINNASAMUSESSE, elage ja nautige, AGA ÄRGE HALAGE. Kõik on kõige paremas korras, sest pole ju vahet, kes sinna Serbiasse läheb. Sest ka seal on show, mida "kroonib" hääletus ja kuidas meil seal läinud on, teab igaüks ning ei ole vaja lootagi, et see aasta peaks paremini minema.

Aga tegelikult võiks normaalne talv tulla... kui nüüd viriseda......

Jäme jama tossudega

Ja juhtus siis selline lugu, et hommikul sai tööle tuldud. Nojah, nagu teised seda ei teeks või ei teeks seda hommikul. Selles osas ma ei erinenud nendest teistest, kelle hulka ka Sina ehk kuulud.

Kuid siiski oli üks erisus, mille poolest ma ma polnud samasugune kui teised. Parkisin auto, panin ta lukku, sammusin üle parkimisplatsi, tervitasin kolleege, sisenesin lifti. Jõudsin kenasti oma töökohakese peale ja hakkasin tosse jalast võtma, et susside vasta need vahetada. Suur oli mu üllatus, kui avastasin, et üks toss oli must, aga teine valge.

Usun, et selles osas erinesin ma enamuses maailma tööle tõttavatest isikutest. Kuigi alles hiljaaegu oli uudis, et Tšiili minister ka erinevat värvi kingadega kuskil oli...