Meil on naabritega mitmepeale üks kass. Tegelikult on ka teine, aga see on flegma ja ei puutu asjasse. Ja tegelikult on kass naabrite muretset. Aga ka see ei oma tähtsust.
Kass käib vahelduva eduga meil külas. Ostame talle süüa, teisele kassile tegelikult ka. Aga ta on flegma. Ja jääb tihti ilma. Kassile meeldib kurk, mis on natuke imelik. Teisele kassile kurk ei meeldi. Aga vaevalt et see tuleb tema flegmaks olemisest.
Eile siis istusime meitel, naabrinaine ehk naiseõde ja ka minu naine ja mina ka. Ja naabrinaine oli kassi peale pahane. Sest kassile meeldib käia linnupesa puu otsas passimas. Aga linnulaul pidi hinge kosutama ja ilus olema. Millega ma olen põhimõtteliselt nõus. On küll ilus. Probleem on kassis. Kass ei naudi linnulaulu. Tema naudiks linnuliha.
Probleem ongi selles, et kass peaks käituma nagu inimene. Nautima linnulaulu, mitte liha. Kuidas ta sellest aru ei saa.
Ma proovisin küll seletada, et kass on kiskjaloom. Kiskja ja loom. Talle meeldib liha. Eriti linnuliha. Stereofooniliselt sain teada, et ma olen imelik. Et ma kaitsen kassi tema nurjatuses. Et ta tahab olla kiskja.
Kass olgu nagu inimene. Nautigu laulu, mitte liha.
Lisaks olla ma peaaegu nutma hakand, kui kassil munad maha lõigati. Võib-olla tõesti, mehelik solidaarsus või nii, ma ei tea.
Aga kass ei hakka inimeseks. Seda ma ei usu. Kass jääb kassiks, ja küüned, mis ära lõigati, kasvavad tagasi. Mis ei tõota head lindudele seal pesas. Mul on neist kahju, aga elu on selline.
No comments:
Post a Comment