Elan momendil Tartu maantee ääres Kose lähedal. Suurepärane koht elamiseks, eriti suvel. Ja suurepärane koht suremiseks.
Sest sõites tööle ja koju, on selle tee äär täis lilli ja küünlaid. Iga selline koht märgistab vähemalt ühte liikluses kaotatud elu. Neid kohti seal tee ääres on nii palju, et ma ei ole neid kokku suutnud lugeda. Ning kui palju on veel märgistamata kohti? Rohkem veel.
Sel pühapäeval jättis oma elu 13 aastane tüdruk. Jah, ilm oli vilets, udune ja vihmane. Jah, kindlasti oli ta natuke tähelepanematu. Võib-olla pidas autojuht ka kinni liikluspiirangust sealkandis 70 km/h. Aga laps on surnud. Ja naabrite tütrel seisavad ees sõbranna matused...
Ma kardan seal elada. Kuigi suvel on ilus. Poole aasta jooksul olen pidanud üle elama vähemalt 10 napikat, kus mind on tahetud sodiks sõita. Kas elan üle ka ülejäänud? Ehk siis millal on minu kord?
1 comment:
Vot miks mina lausa õnnelik olen, et mul load välja võtmata jäid... ei saa sõita, on tibagi lootust, et ellu jään.. liiklus on ka siin lõunas nii ilgeks läinud, et kaasreisijana olen vahel lihtsalt silmad kinni pigistanud, omal keel suulakke kuivanud ja hingamine ununenud, kui jälle mingi jubedik silme ees toimumas.. ja kui klaasiklirinat, plekikolinat ei järgne ja kuidagi elus tunne ka on, siis alles taipan silmad avada ja mõne aja pärast hingama hakata, kõnevõime taastub hoopis hiljem... Pole midagi vaja enam tibisid motikaga sõitma viia, et nad näost valgeks saada!
Post a Comment