Ma olen isa. Noh, selles pole midagi erilist. Mulle vähemalt mitte. Helistasin oma isale, mulle helistas mu täiskasvanud tütar. Normaalne.
Poeg on mul kuueaastane. Terane ja tubli poiss, aga isadepäeva sisu pole talle selge ja ei peagi olema. Küll ta jõuab.
Ehk tiba kurvaks teeb, kui poja emme jaoks pole ka sel päeval tähendust. Eiei, ma ei nõuagi, et peaks lilli tooma või muud taolist, aga kasvõi ära võiks märkida, no natukenegi. Kasvõi tiba-tibakenegi. Äkki vajan ka mina vahel tunnustust? Aga samas, äkki ma olen nii vilets isa, et ei väärigi seda...
Ma mõtlen, mis saab siis, kui ma emadepäeval samuti käituks...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
"Ma mõtlen, mis saab siis, kui ma emadepäeval samuti käituks..."
Oh seda kisa ja kära siis...
Selles on Sul õigus, iga inimene vajab tunnustust. Ja mitte ainult kord aastas. Küll aga patt, kui isegi mitte siis...
Post a Comment