Lahkudes võta kaasa oma asjad

Ei, seekord ei mõtle ma seda elukaaslasest lahkumist, vaid seda, mis seotud töökoha vahetusega. Ikka juhtub, et mõõt saab täis või silmapiiril tundub sinisem taevas olevat, kuigi hoiatan tunnelite eest, sest see valgus, mis teises otsas paistab, ei pruugi olla tunneli teine ots, vaid teie poole kihutav kiirrong.
10 japeale aastat töötasin ma ühes kohas, kuigi vahel tuli kolida. See ei muuda tegelikult lõpptulemust, sest nüüd on see 10 ja peale läbi ning ees uue katsumused. Väljakutsed? Ei, kiirabi käib väljakutsetel.

Igatahes tegin laua puhtaks ja korjasin kodinad kokku. Sussid olid juba nädal-paar varem ära surnud, teip hoidis neid koos, seega, prügikasti. Sahtlitest leidsin Moskvaskäigu fotod, aastast 2001, pangakaardi, lõpptähtajaga 11/99 (mitte lugeda 2099), paar pliiatsit tarkvara logoga, mõned kadunuks tunnistatud muusika-CD, lisaks üks arvutihiir, kehtiv Eesti Panga lauakalender ning lõpuks veel kõrvaklapid otse arvuti küljest.

Ja see oligi kõik. Põhimõtteliselt kilekotike, kuigi ma leidsin kamorkast ühe vetsupaberirullide kasti, kuhu oma aarded sisse kühveldasin.

Hakkasin mõtlema, et elu on ikka väga virtuaalseks muutunud. Visiitkaardid on netis, dokumendid netis, pildid netis, lisaks email, samuti netis... Ainukesed paberid, mis sai kaasa võetud, olid omandatud sertifikaatide ja koolituste tunnistused. Kõik. Mitte midagi rohkem.

Teatud mõttes teeb see isegi rõõmu, ma ei ole muutnud töökohta oma teiseks koduks, vaid ta on ikkagi töötegemise ja rahateenimise koht. Ja ma loodan, et suudan seda joont ka edaspidi hoida. Kodu on kodu ja töö on töö. Ja mõistest "kodukontor" on mul ka raske aru saada: kodu on kodu ja kontor on kontor, kuidas saavad need asjad koos olla?

Mulle ei meeldi Firefox

Tundub, et ma ei ole keskmine eestlane, sest mulle ei meeldi veebilehitseja Firefox. Palun mind mitte hukka mõista, aga ma ei kasuta ka Chrome'i ega Safarit. Mulle meeldib Internet Explorer. Lihtsalt meeldib. Miks, ma ei tea. Nii see on. Ja täpselt sama on Firefox-iga, no ei meeldi ja kõik.

Olen ma imelik?

Nooremaks minna ei saa? Saab küll.

See ei olnudki nii kaua aega tagasi, kui mu teadvusesse jõudis teadmine ja tekkis üks mõte, mida ma siis mõtlema hakkasin. Et siis aeg on niikaugel, pinsini vaid 20 aastat jäänud. Mis see 20 aastat siis ära ei ole, eks.
Natuke peale seda õndsat äratundmist aga toimusid sündmused, mille tulemusena mul nüüd 21 aastat pinisni on. Mis ma ikka oskan öelda. Ega siin saa muud seletust olla, kui et ma olen tagurpidi elama hakand ja korraks nooremaks muutund.

Ühesõnaga, 2 aastat noorem nagu nipsti.


Aga ega ma ei kurda. 19 või 21 aastat, seal ei olegi väga palju vahet. Veel. Küllap see vahe võib tekkida siis, kui neid va aastaid ühe käe peal lugeda saab. Ja mul on selline karvane tunne, et kui see päev X kätte jõuab minu jaoks, siis kui natukenegi rammu on ja mõistust ning ka neid, kes seda vajavad, siis ei lähe ma mitte mätta peale piipu popsima.

A baba jagaa prooootifff!!!!

Kõik, kes vähegi blogipuud pidi ringi ronivad, näevad, et üks täiest eraldi tüveke koos miljoni oksaga moodustab keegi härra Rämmel eelkõige Koguja Kroonikateks nimetatud blogiga (loodame, et tegu pole taara kogumisega). Okei, see viimane on väike torge, ma tean küll, mis-kes on Koguja. Aga mitte sellest pole jutt.
Mul on tekkinud üks küsimus ja küsiks seda kasvõi omaette: kas on midagi, mille vastu ülalnimetet härra EI OLE? Pole vist olemas asju, mille vastu ta sõna ei võtaks. Madisson ehk välja arvatud, aga juba vanast ajast on teada, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed, ja nende eesotsas härra Madisson ongi.
Seega, härra Rämmel, kas on midagi, mille POOLT te olete?
Ehk parafraseerides üht vene multikat tulebki meelde just pealkirjas toodud hüüatus ühe nõia suust.

Ise oled loll, et kirju saad

Ühel kaunil kevadisel päeval ilmus mu postkasti kiri kirja järel ühest foorumist. Huvitav oli see, et ma polnud sellest foorumist millalgi midagi kuulnud, aga äkki selgus, et ma tahan kõiki selle foorumi postitusi saada. “Hmm”, mõtlesin ma. No äkki tõesti miski meelemõistuse kadumise hetkel olen end registreerinud, kes teab. Üllatav oli ka see, et postiaadressiks oli mu töömail, mida ma iialgi poleks kasutanud mingi foorumi kontaktmeiliks.

Hea küll, meili all oli tekst, kus kirjas, et vajutades siia lingile saadate meili, mille alusel teid võetakse sellest meilisaajate nimekirjast maha. Mõeldud-tehtud. Saatsin meili. Sain ka vastuse:

Tere, siin on minu emaili koht

We have received your request to unsubscribe from foorum. However, you do not appear to be a member of foorum, so we have taken no further action.

If you have questions related to this or any other Google Group, visit the Help Center at http://www.google.com/support/a/artun.ee/bin/static.py?hl=et&page=groups.cs.

Thanks,

artun.ee admins

Seega, kuna ma ei ole foorumi liige, siis ei saa sind ka sealt maha võtta.

Kas meilid tulevad edasi? Muidugi, kuigi jah, suunasin nad prügikasti.

Igakevadine ropp sõim

Kui kevad on kätte jõudnud, maa tahkumas ja teed puhtad, siis on paras aeg tuua rõdudelt, keldritest, pööningutelt või voodi alt välja truu sõber ja seltsimees soojaperioodil: jalgratas.

Niisiis ajad selle va sõiduki välja, istud sadulasse ja teed esimesed ringid. Vahva. Ahjaa, ärge unustage kumme täis pumpamast ning natukenegi kui kannatab, siis viia ratas hooldusesse.

Ainult üks asi selle värgi  juures on, mis elamise tiba keeruliseks teeb ja see on siis, kui istud peale esmast sõitu järgnevatel päevadel sadulasse. Ehk siis oie: OI, PERSE!!!

Tatšskriiniga telefon pakub mitmeid rõõme

Minu omanduses on üks vahva telefon, Nokia 5800 XpressMusic. Okei, see musa-osa, las see olla. Aga sellel telefonil on selline lahe asi nagu GPS ja navigeerimine ja stuff. Kasutan seda ikka ka ja seetõttu “avaekraanil” on toodud otselink sinna rakendusse.

Aga selle puuteekraanil on ka teatud probleeme ja üks on see, et  taskus olles kipub see va klahvilukk pealt ära minema ja siis miskid asjad taskus muudkui tatšivad ekraani, tuues kaasa paraja kaose sinu telefonis.

Teinekord aga võib selline isetegevus tuua kaasa põnevaid olukordi. Näiteks täna, liikudes jalgsi kõnniteel ja jõudes ristmikule, teatati mulle taskust sulaselges eesti keeles: keerake paremale ja seejärel vasakule. Ehmatas ära küll, kusjuures selline suund mul oli ka. Aga eks ma olin nihverdanud jälle navigeerimise peale ja kuidagi ka koju suundumise peale pannud. Juhtub peenemaski perekonnas.