Eestlane olla on uhke ja hää... kui elad välismaal

Tuhvlialune on üldiselt rahulik ja malbe ja muidu vaikne olevus, kes pole ammu enam tüüdanud teisi oma heietuste ja virinatega, kuid tsiteerides klassikuid, vahel on olukord, kus lihtsalt ei saa vaiki olla ja nii sai kapist välja tuldud ja tolm blogilt maha pühitud.
Igatahes on viimasel ajal ajakirjanduses lugeda olnud hulgaliselt lugusid, kus inimesed, kes kodumaa tolmu jalgelt löönd ja pikemat rubla ja magusamat leiba teiselepoole piiri läinid, vat need inimesed on sõna võtma hakanud. Ja üldiselt on need ikka tänapäeva rahvasporti arvestades pallid ühte väravasse. Et küll ikka on hea seal väljamaal. Kohe nii hea, et tagasituleku peale ei ole vaja mõeldagi. Samas on lisandunud üks lõik, mida varem ei olnud, ja see, et lisatakse, kui kehvasti ikka Eestis asjad on. Ja tõesti, loed neid mõtteteri, vaatad Kanal 2-st Reporterit, kus räägitakse, et inimesed enam üldse toitu osta ei jaksa, ja tuleb tunne peale, et miski on paganama viltu.
Mina tunnen, et ei ole ikka nii viltu kui paista lastakse. Minu ümber käivad inimesed tööl, käivad poes, söövad, sõidavad autoga ja kõik kulgeb. Jah, eks ikka vahel on raske ja raha ei jätku selleks või teiseks, aga tegelikult kõik toimib. Kasutades eestlase lemmikväljendit, kõik on NORMAALNE. See tähendab seda, et alati saab paremini, aga pole hullu midagi. Ja jälle, kindlasti on neid, kellel on raskem, kellele tundub, et just talle tehakse liiga, aga üldistada nende järgi ei saa.
Priit Pärn avaldas kunagi skandaalse karikatuuri, mis tekitas elevust ja pahandust. Mul on tunne, et sama mentaliteet, nagu sel karikatuuril, on ka paljudel neil, kes lahkunud ja nüüd ärplevad, mõnitavad, irooniseerivad.
Keegi ei keela teil seal olla. Olge. Aga ärge tulge mõnitama. Meil pole siin häda mitte midagi.
Pildiks kasutasin sedasama Priit Pärna karikatuuri.

McDonalds ja nõud

Mul on lastega kokkulepe: kord kuus käima mäkkärissä ja teeme ühe piigmäki. Kord kuus, ausalt, kuigi, mis siin ikka vabandada. Igatahes oleme sellest kinni pidanud ja pigem just on mõni kuu vahele jäänud kui et tihedamalt saanud on.

Mäkil on komme mingi aja tagant klaase jagada. Ikka et ostad suure eine ja saad klaasi. Me oleme võtnud ka, ikka 3 klaasi korraga. Aja jooksul neid klaase koguneb.
Stop. Koguneb ei ole päris õige. Jah, neid ikka tekib, aga siin on üks omapära, mis neid klaase iseloomustab. See omapära on väga vilets kvaliteet. Mis on ka arusaadav, sest need antakse ju pealekauba, seega tuleb need toota odavalt. Odavad asjad aga teadagi on väga viletsad.

Asi päädis sellega, et üks selline klaas lagunes mul pestes käes, verd oli palju ja vandumist ka. Teised klaasid on hävinenud vähemveriselt, kuid üle mõne kuu nad vastu ei pea.

Kallis McDonalds! Lõpeta selle jama jagamine. Vähe sellest, et me saame kalori ja E-pomme, vähemalt käed võiks terveks jääda.

Lahkudes võta kaasa oma asjad

Ei, seekord ei mõtle ma seda elukaaslasest lahkumist, vaid seda, mis seotud töökoha vahetusega. Ikka juhtub, et mõõt saab täis või silmapiiril tundub sinisem taevas olevat, kuigi hoiatan tunnelite eest, sest see valgus, mis teises otsas paistab, ei pruugi olla tunneli teine ots, vaid teie poole kihutav kiirrong.
10 japeale aastat töötasin ma ühes kohas, kuigi vahel tuli kolida. See ei muuda tegelikult lõpptulemust, sest nüüd on see 10 ja peale läbi ning ees uue katsumused. Väljakutsed? Ei, kiirabi käib väljakutsetel.

Igatahes tegin laua puhtaks ja korjasin kodinad kokku. Sussid olid juba nädal-paar varem ära surnud, teip hoidis neid koos, seega, prügikasti. Sahtlitest leidsin Moskvaskäigu fotod, aastast 2001, pangakaardi, lõpptähtajaga 11/99 (mitte lugeda 2099), paar pliiatsit tarkvara logoga, mõned kadunuks tunnistatud muusika-CD, lisaks üks arvutihiir, kehtiv Eesti Panga lauakalender ning lõpuks veel kõrvaklapid otse arvuti küljest.

Ja see oligi kõik. Põhimõtteliselt kilekotike, kuigi ma leidsin kamorkast ühe vetsupaberirullide kasti, kuhu oma aarded sisse kühveldasin.

Hakkasin mõtlema, et elu on ikka väga virtuaalseks muutunud. Visiitkaardid on netis, dokumendid netis, pildid netis, lisaks email, samuti netis... Ainukesed paberid, mis sai kaasa võetud, olid omandatud sertifikaatide ja koolituste tunnistused. Kõik. Mitte midagi rohkem.

Teatud mõttes teeb see isegi rõõmu, ma ei ole muutnud töökohta oma teiseks koduks, vaid ta on ikkagi töötegemise ja rahateenimise koht. Ja ma loodan, et suudan seda joont ka edaspidi hoida. Kodu on kodu ja töö on töö. Ja mõistest "kodukontor" on mul ka raske aru saada: kodu on kodu ja kontor on kontor, kuidas saavad need asjad koos olla?

Mulle ei meeldi Firefox

Tundub, et ma ei ole keskmine eestlane, sest mulle ei meeldi veebilehitseja Firefox. Palun mind mitte hukka mõista, aga ma ei kasuta ka Chrome'i ega Safarit. Mulle meeldib Internet Explorer. Lihtsalt meeldib. Miks, ma ei tea. Nii see on. Ja täpselt sama on Firefox-iga, no ei meeldi ja kõik.

Olen ma imelik?

Nooremaks minna ei saa? Saab küll.

See ei olnudki nii kaua aega tagasi, kui mu teadvusesse jõudis teadmine ja tekkis üks mõte, mida ma siis mõtlema hakkasin. Et siis aeg on niikaugel, pinsini vaid 20 aastat jäänud. Mis see 20 aastat siis ära ei ole, eks.
Natuke peale seda õndsat äratundmist aga toimusid sündmused, mille tulemusena mul nüüd 21 aastat pinisni on. Mis ma ikka oskan öelda. Ega siin saa muud seletust olla, kui et ma olen tagurpidi elama hakand ja korraks nooremaks muutund.

Ühesõnaga, 2 aastat noorem nagu nipsti.


Aga ega ma ei kurda. 19 või 21 aastat, seal ei olegi väga palju vahet. Veel. Küllap see vahe võib tekkida siis, kui neid va aastaid ühe käe peal lugeda saab. Ja mul on selline karvane tunne, et kui see päev X kätte jõuab minu jaoks, siis kui natukenegi rammu on ja mõistust ning ka neid, kes seda vajavad, siis ei lähe ma mitte mätta peale piipu popsima.

A baba jagaa prooootifff!!!!

Kõik, kes vähegi blogipuud pidi ringi ronivad, näevad, et üks täiest eraldi tüveke koos miljoni oksaga moodustab keegi härra Rämmel eelkõige Koguja Kroonikateks nimetatud blogiga (loodame, et tegu pole taara kogumisega). Okei, see viimane on väike torge, ma tean küll, mis-kes on Koguja. Aga mitte sellest pole jutt.
Mul on tekkinud üks küsimus ja küsiks seda kasvõi omaette: kas on midagi, mille vastu ülalnimetet härra EI OLE? Pole vist olemas asju, mille vastu ta sõna ei võtaks. Madisson ehk välja arvatud, aga juba vanast ajast on teada, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed, ja nende eesotsas härra Madisson ongi.
Seega, härra Rämmel, kas on midagi, mille POOLT te olete?
Ehk parafraseerides üht vene multikat tulebki meelde just pealkirjas toodud hüüatus ühe nõia suust.

Ise oled loll, et kirju saad

Ühel kaunil kevadisel päeval ilmus mu postkasti kiri kirja järel ühest foorumist. Huvitav oli see, et ma polnud sellest foorumist millalgi midagi kuulnud, aga äkki selgus, et ma tahan kõiki selle foorumi postitusi saada. “Hmm”, mõtlesin ma. No äkki tõesti miski meelemõistuse kadumise hetkel olen end registreerinud, kes teab. Üllatav oli ka see, et postiaadressiks oli mu töömail, mida ma iialgi poleks kasutanud mingi foorumi kontaktmeiliks.

Hea küll, meili all oli tekst, kus kirjas, et vajutades siia lingile saadate meili, mille alusel teid võetakse sellest meilisaajate nimekirjast maha. Mõeldud-tehtud. Saatsin meili. Sain ka vastuse:

Tere, siin on minu emaili koht

We have received your request to unsubscribe from foorum. However, you do not appear to be a member of foorum, so we have taken no further action.

If you have questions related to this or any other Google Group, visit the Help Center at http://www.google.com/support/a/artun.ee/bin/static.py?hl=et&page=groups.cs.

Thanks,

artun.ee admins

Seega, kuna ma ei ole foorumi liige, siis ei saa sind ka sealt maha võtta.

Kas meilid tulevad edasi? Muidugi, kuigi jah, suunasin nad prügikasti.