
Igas tavalises majapidamises on nii, et seal on asjad. Igasugused asjad, küll suured, küll pisikesed, küll rohelised. Igasugused.
Ja need asjad, need peavad kuskil olema. Kappides, sahtlites, riiulitel, voodi all, aknalaual... Kohti on palju, kuhu asju panna.
Ja asjad tuleb kuhugi panna. Et oleks kord majas. Tavaliselt teeb seda su naisuke, kes asjad paigutab talle teadaoleva loogika järgi erinvate riiulite, kappide, sahtlite... misiganes... vahel laiali. Et oles kord.
Ja nüüd tulen mina. Mul on midagi vaja. Mingit asja või nii. Aga ma ei ole neid ju paigutanud, seega ma ei tea, kus see asi olla võib. "Kallis, kus see asi on?". Mis nüüd võiks vastata, ah? Et asi on seal või seal? Ei. Vastata tuleb: "Kas sa tõesti ei tea, kus see asub, kui ei tea, vaata, otsi, taramtaraa-taramtaraa!" Ja mis eriti huvitav, minu pikaajaline praktika mu mitmete elukaaslastega on alati viinud sama dialoogini (või on see monoloog?).
Sellel asjal on tiba hullem tuletis ka. Nimelt, kui naine palub sul mingit asja tuua. Eriti hull, kui sa päris täpselt ei kujuta ette ka, milline see asi välja näeb. "Ole hea, too see asi!" "Kus see on?" "No kuidas sa ei tea, otsi, taramtaraa...."
Nagu oleks raske öelda. Ei pea ju teadma alati, kus kõik asjad asuvad. Tibake abivalmidust oleks abiks ja väldiks asjatuid vaidlusi ning tülisid. Aga nii raske on teistest aru saada...