Igas tavalises majapidamises on nii, et seal on asjad. Igasugused asjad, küll suured, küll pisikesed, küll rohelised. Igasugused.
Ja need asjad, need peavad kuskil olema. Kappides, sahtlites, riiulitel, voodi all, aknalaual... Kohti on palju, kuhu asju panna.
Ja asjad tuleb kuhugi panna. Et oleks kord majas. Tavaliselt teeb seda su naisuke, kes asjad paigutab talle teadaoleva loogika järgi erinvate riiulite, kappide, sahtlite... misiganes... vahel laiali. Et oles kord.
Ja nüüd tulen mina. Mul on midagi vaja. Mingit asja või nii. Aga ma ei ole neid ju paigutanud, seega ma ei tea, kus see asi olla võib. "Kallis, kus see asi on?". Mis nüüd võiks vastata, ah? Et asi on seal või seal? Ei. Vastata tuleb: "Kas sa tõesti ei tea, kus see asub, kui ei tea, vaata, otsi, taramtaraa-taramtaraa!" Ja mis eriti huvitav, minu pikaajaline praktika mu mitmete elukaaslastega on alati viinud sama dialoogini (või on see monoloog?).
Sellel asjal on tiba hullem tuletis ka. Nimelt, kui naine palub sul mingit asja tuua. Eriti hull, kui sa päris täpselt ei kujuta ette ka, milline see asi välja näeb. "Ole hea, too see asi!" "Kus see on?" "No kuidas sa ei tea, otsi, taramtaraa...."
Nagu oleks raske öelda. Ei pea ju teadma alati, kus kõik asjad asuvad. Tibake abivalmidust oleks abiks ja väldiks asjatuid vaidlusi ning tülisid. Aga nii raske on teistest aru saada...
5 comments:
Kas sa selle peale pole tulnud, et äkki naine ka ei tea, kus see asi on? Tõesõna, mina ei tea omas koduski, mida ma mitte kellegagi ei jaga, tavaliselt, kus miski on ja pean alati paaniliselt otsima. See asjade asukoha meeldejätmine lihtsalt pole nii oluline minu jaoks. Eriti kui on tegemist asjaga, mida kogu aeg ei kasuta.
Ahh, mehed..
jajah. tore on ka see kui antakse väikeseid vihjeid, aga piisavalt üldiseid, et ikka ise otsima peaks. näiteks olevat mingi asi kotis. aga millises kotis? kus see kott üldse on? ja siis rõõmsalt jälgitakse kuidas sa õigesse kotti ja õigesse kotisahtlisse viimasena vaatad. ja kui õnnestubki oma peamised asjad kuhugi kindlasse kohta peita, kust nad alati kätte saab, siis on vaja kindlasti varsti mööbel ringi tõsta või muud sellist, et ikka saaks asjad uude kohta panna ja elu jälle põnevam oleks.
no ei tea... ma olen korduvalt (võib lausa öelda, et iganädalaselt) nautinud olukorda, kus mõni pereliige ripub telefonitoru otsas ja on endast välja minemas kuna ei leia mingit TEMA ENDA asja... ja siis tulen mina ning juhendan teda sentimeetri täpsusega õige kohani... täielik kaiff ja võimutunde nautimine :D :P
ahjaa, et seda siis telefonis... KAUGJUHTIMISE teel! :P
Post a Comment