Peale paariaastast pausi sai siis reis ette võetud, loomulikult tuli seda teha juulikuus ja loomulikult soojale maale, seekord siis Itaaliasse, ja LOOMULIKULT oli sellel ajal seal kuumalaine.
Seega valitses Veneetsia lennujaama juures ligi nejakümnene soojus (varjus) ja esimene soojalaine lõi mul naha märjaks. See, muideks, on kergelt öeldud.
Ja terve nädal, mis me seal soojalaines viibisime, käisin ma ringi, märg nagu kalts. See ei olnud meeste kliima. Ei olnud. Naiste oma? Oo jaa. Naine nautis täiega. Hommikul +30 juures võdistati õlgu ja kurdeti jahedust. Igal võimalikul juhul roniti päikese kätte. Ja räägiti midagi sellest, et miks ma just sulle pidin minema, et miks itaaliamehed õigel ajal kohal pold...
Tallinnasse tagasi jõudsime öösel kell pool 1. Väljas oli +15. Kui mõnus see oli: värske tuul, on, mida hingata... ja ma polnud ainus meeshing, kes seda välja ütles. Üks teine sell teatas ka, et hurraa, meestekliima! Naiste pilgud, mis talle heideti, ei olnud sõbralikud, mida jälle meeste kohta öelda ei saa.
Ma olen naisele soovitand, et a) ilmateate järgi on Bagdadis +50, äkki läheks sinna, ja b) kõrbes pidi päeval +80 olema, äkki läheks sinna...
Telkust öeldi, et kuumalaines on surnud nii ja niipalju inimesi. Naise sõbranna arvates ei olnud need inimesed normaalsed...
1 comment:
Loomulikult ei saanud need kuumalaines surnud inimesed olla normaalsed. Suure tõenäosusega olid need mehed...
Post a Comment