Ma olen taksojuht. Mitte see, kes sadamas soome turisti noolib ja lüpsta proovib. Ohei. Ma olen taksojuht oma perele. Ja olin ka eelmisele perele.
Sest mu naine ei sõida autoga. Ja ei taha ka. Ja ei ole huvitatud. Sest tal on ju taksojuht. Kes sõidab just siis kui vaja ja sinna, kuhu vaja. Ja kui on ummik ja jääb hiljaks, siis on see taksojuhi süü. Ja kui ei sõida, siis on naine solvunud. Väga solvunud. Ja siis on teadagi mis või pigem mida siis ei ole. Aga see selleks.
Eelmise naisega oli veel parem. Teda huvitas autojuhtimine, saatsin ta siis autokooli, maksin kinni koolituskulud. Ja kui load käes, siis... olin taksojuht edasi.
Samas jääb küsimus, mida vastata kuu lõpus hüüatusele "iffand, miks oled sa nii palju pentsu peale raisanud?". Vot ei oska vastata...
2 comments:
vaat, tegelikult on see väga hää olla kuidagi kasulik.
minu sõbranna lapsed pidasin köögis omavahel aru, miks nende perre üldse isa vaja on. peale pikka mõtlemist arvasid nad, et ega emme ikka muidu hakkama ei saa, kes neil peres siis moosipurgid lahti teeb...
teine lisas siis mõtlikult- ja ega me Lasnamäele ka autoga ei pääseks nii kiiresti, emme ei oska nii palju teisi autojuhte sõimata.
autojuhtimine on kunst, mida igaüks ei oskagi! :)
Ära hädalda, vaatluspraktika näitab, et Tartus on teistpidi... Meestel pole ühelgi lube. Ega autot.
Post a Comment