George Clooney ei kõlba mu naisele

Käes on sügis ja ei ole kaugel ka talv ning suurt osa eesti naisi haarab äng ja ahastus: miks ma küll olen sündinud siia põhjamaisesse kliimasse, kus on külm ja paha.

Kuid naistel on selle vastu võimalus leida rohtu. Selleks on kenad, tõmmud, kuumaverelised lõunamaa mehed, no näiteks itaallased. Seal on ka talvel talutav olla ja lumega pole probleeme.

Ja lisaks elab Itaalias George Clooney. Kena tõmmu mees, rikas kui kröösus ja täiesti vaba. Kui mees armastab naist, siis ta ju hoolitseb, et naisel oleks hea. Seega pakkusin naisele välja, et kuule, Itaalias, sooja mere ääres elab George, rikas ja vaba, et mis ta ootab. Aga George ei kõlba mu naisele, sest ta on vana, tervelt 46 aastat vana. Ja 5 aastat vanem kui mina.

No kui ei kõlba, siis ära hädalda, et külm on. Noort itaalia kalurit ma ometi otsida ei oska. Seega lepi minuga. Eksole...

Tööalane unenägu ehk košmaaride etalon

Täna öösel, tegelikult küll hommikupoole, nägin unes kolleege. Nägin unes ennast. Ja oma töökohta ning kõige tavalisemat töösituatsiooni, mis siiski päris tavaline ei olnud. Aga ma olin häpi, kui mobla teatas, et aeg on ärgata.

Asi oli nagu ikka, mina progesin ja Priidik proges. Tiimitöö oli, tema tegi ühtesid asju ja mina teisi, aga tundus, et üks programm oli (noh, see on juba selline unenäoline asi, eksole, kes tibagi asjast teavad).

Ja ma avastasin, et ta oli protseduuri nimes täpitähti kasutanud. See ei meeldinud mulle üldse ja kukkusin lõugama, sõna otseses mõttes. Ja tema lõugas vastu, et tema tahab nii kribada ja pidagu ma lõuad. Kolleegid hakkasid ka mu peale lõugama ja ma tundsin end lollisti ning halvasti.

Üldiselt ma kolleege unes ei näe. Miks see nüüd nii oli, ma ei tea. Igatahes ma rääkisin töö juures oma unenäost ja murelikult hakati uurima, millal mul puhkus oli...

Tasuta Arvutimaailma tellimus 50 kiiremale Arvutimaailm? Ee...

Hmm, kui nüüd keski arvab, et järjekordne tasuta Arvutimaailma tahtja, siis ta eksib. Nimelt poleks mul midagi Arvutimaailma vastu, kuid seda reklaamipostitust ma teha ei viitsi.

Sest tegelikult ma ei loe seda ajakirja.

Ja tegelikult ma ei tea, miks ma teda ei loe. Tegelen IT-alal juba kaks aastakümmet, kuid programmeerijana. Ja tarkvara arendaja seisukohast pole seal ajakirjas just eriti palju lugeda. Ah et kirjuta siis ise, ütlete. Õige. Eks sai omal ajal kirjutatud ka, õite mitmeid artikleid (see oli küll enne omanikevahetust, aga see selleks).

Niiet paraku ma ei tunne eriti vajadust selle ajakirja järgi. Justnimelt paraku. Tunnistan, et olen paar korda isegi ostnud, aga olles selle läbi lehitsenud, ongi ta lugemata jäänd.

Võib-olla on viga hoopis minus... või olen liiga vana... või ei suuda mu IQ enam asjast aru saada. Pagan seda teab.

Uus staar on sündinud: Amigo-Kaido

Delfis- ilmus artikkel: Amigo-Kaido vaikis ülekuulamisel. Amigo-Kaido, mõtlesin. Sooh, oleme saanud uue "staari" Farmi-Gabrieli, Baari-Paavo ja Bussi-Pirjo kõrvale...

Taustaks kõlagu "Mees sa ei tea kui kiiresti ma löön"

Kus see on? OTSI!!!

Igas tavalises majapidamises on nii, et seal on asjad. Igasugused asjad, küll suured, küll pisikesed, küll rohelised. Igasugused.

Ja need asjad, need peavad kuskil olema. Kappides, sahtlites, riiulitel, voodi all, aknalaual... Kohti on palju, kuhu asju panna.

Ja asjad tuleb kuhugi panna. Et oleks kord majas. Tavaliselt teeb seda su naisuke, kes asjad paigutab talle teadaoleva loogika järgi erinvate riiulite, kappide, sahtlite... misiganes... vahel laiali. Et oles kord.

Ja nüüd tulen mina. Mul on midagi vaja. Mingit asja või nii. Aga ma ei ole neid ju paigutanud, seega ma ei tea, kus see asi olla võib. "Kallis, kus see asi on?". Mis nüüd võiks vastata, ah? Et asi on seal või seal? Ei. Vastata tuleb: "Kas sa tõesti ei tea, kus see asub, kui ei tea, vaata, otsi, taramtaraa-taramtaraa!" Ja mis eriti huvitav, minu pikaajaline praktika mu mitmete elukaaslastega on alati viinud sama dialoogini (või on see monoloog?).

Sellel asjal on tiba hullem tuletis ka. Nimelt, kui naine palub sul mingit asja tuua. Eriti hull, kui sa päris täpselt ei kujuta ette ka, milline see asi välja näeb. "Ole hea, too see asi!" "Kus see on?" "No kuidas sa ei tea, otsi, taramtaraa...."

Nagu oleks raske öelda. Ei pea ju teadma alati, kus kõik asjad asuvad. Tibake abivalmidust oleks abiks ja väldiks asjatuid vaidlusi ning tülisid. Aga nii raske on teistest aru saada...

Õhtulehe boikoteerimisest

Blogides kõlab üleskutse boikoteerida SL Õhtulehte. Seal olla ilmunud artikkel, mis sisult jõle ja valelik.

Siin on siiski üks konks. Teades, et ülalnimetet väljaanne värvuselt ikka vägagi küpse sügise värvi on, siis artikli sisu uskumine jäägu igaühe enda vastutusele ja terve mõistuse tõlgendada. Sest kollase kirjanduse korral kehtib seadus: kui sa ka ei usu, saad ikka veel poolega petta.

Seega, üleskutsed antud väljaannet boikoteerida ei päde.

Sest normaalne inimene ei loe seda väljaannet.

No neil läheb ikka väga hästi

Minu autohooldaja on Amserv. Ostsin sealt ka oma viimase auto, Avensise. Midagi pole öelda, väga hea auto on. Remonti vajab vähe ja sõidab kenasti.

Hooldusega on muidugi tiba probleeme. Sest neil läheb hästi. Vägagi hästi. Ja tahtjaid on palju, seega järjekorrad pikad. Aga kui seda tead, siis pole probleemi, tuleb varem helistadas. Enne kui on hilja.

Aga müük on ka hea. Ja läheb hästi. Vägagi hästi. Sest mu Avensise liising liising lõppeb õige pea ja ma arutlesin, et äkki saab neilt võtta uuem ning vana tagasi anda.

Samas, neil läheb väga hästi. Ja nad ei peagi mulle vastama. Mina pean lugema ajakirja Jobu. Milleks mulle uuem auto, eksole?