Mehed on idioodid

Kas te olete mõelnud, miks koolis on enamus õpetajatest naised? Et palk on väike? Vale puha. Õpetamine on naistel veres. Õpetada tuleb igal võimalikul ja võimatul juhul. Õpetada tuleb kõiki. Lapsi eelkõige. Ja meest. Sest mehed, teadupärast, on idioodid. Kes ei tea ega oska, kui neid ei juhendata, ei suunata. Naine ju kui mehe kael. Mis siis, et tegevus on lihtne. Või et tegevust juba miljoon korda tehtud. Ja õpetada tuleb ka siis, kui tegelikult naine asja ei ole ise teinud. Vahet pole.

Üks Murphy seadustest väidab küll, et kes oskab see teeb, kes ei oska see õpetab, aga see ei kehti, antud juhul. Sest mehed on idioodid, õpetamata lähevad nad hukka.

Ma olen joodik

Kolisin mingi aeg linnast välja. Rohkem loodusesse, linnud ja liblikad, teate isegi.

Samas avastasin ühe omapärase kõrvalmõju, mida linnas elades ei täheldanud. Nimelt peale väsitavat tööpäeva, mis lõppeb kell 5, aga koju jõuan 7 ja 8 vahel, on vahel ülimalt mõnus võtta ligi kerge joogike. Eelistan kas vaarika ZIP-i või jõhvika GIN-i. Ja seda kord-kaks nädalas.

Aga see on juba silma jäänud meil seal elavale naisperele. On neid seal mitu, ja piisab mul vaid tiba külmkapi kallal käia ja purgike ligi võtta, kui juba kuulen sisinat: SA OLED JOODIK.

Eks ma siis olen. Aga ikkagi on mõnus. Ja maal on vahel täitsa hea olla, eriti praegu, kui kevad tärkab.

Probleem hommikuprogrammiga

Mingi aeg tagasi ma naist hommikul tööle ei viinud. Oli tal ju jalgsi 5 minutit kõndi ja hoopis teises suunas, kui mina liikusin. Olukord muutus paar kuud tagasi, kui naine asus tööle uude firmasse ja ka elukoht muutus. Ja naine hakkas koos minuga tööle tulema.

Sest probleem on raadios, õigemini, mida me kuulame. Olen selline tõsine mees, nalja suurt ei mõista, maalähedane ja paks. Ja kuulasin Kuku hommikuprogrammi. Aga naine on 7 aastat noorem ja tema kuulab Sky + hommikuprogrammi.

Ma arvan, et teil ei teki küsimust, millist programmi me siis kuulame. Ja ühte ma ütlen: Kivikas on ikka jube lobamokk.

Kummimüsteerium Moskva rongis

Juhtus see lugu Moskva rongis hea mitu aastat tagasi, aga kuna tegu oli tõelise müsteeriumiga, siis ei saa mitte vaiki olla.

Igatahes sõitsin ma Moskvasse. Sel ajal sai seda tihti tehtud, kool või nii. Olin viimases vagunis ja kupee oli ka viimane. Kuna oli suveaeg, siis hoidsin ka kupeeust lahti.

Sel ajal olin kõva suitsumees ja kus sa ikka rongis mujal suitsetad kui tamburis. Kobisin siis suitsu tegema, hea lähedal oli minna, viimane vagun ju ja viimane kupee.

Tamburis oli 4 autokummi. Tavalised kummid, mitu tolli, ärge palun küsige. Igatahes nad seal olid. Tegin suitsu ära ja sinna nad maha jäid.

Läks mööda mingi aeg ja tuli jälle tahtmine suitsu teha. Astusin tamburisse ja avastasin, et kaks kummi olid läinud. Tiba imestama pani, sest ei näinud kedagi koridoris kumme veeretamas.

Mingi aja pärast läksin uuesti suitsu tegema ja seekord tabas mind järjekordne üllatus. Kõik 4 kummi olid kenasti tagasi!!! "Wtf..", mõtlesin omaette.

Igatahes läks mööda mingi aeg ja maandusin jälle tamburisse. "WTF!!!!...." oli seekord mu üllatus. Sest tamburis ei olnud MITTE ÜHTEGI KUMMI.

Müstika... Olin ma ju viimase vaguni viimases kupees, uksed olid lahti ja ma ei näinud kedagi kummidega ringi käimas. Pead ma ei anna, et tamburis keegi ei käinud, aga kui keegi käiski, siis mis kuradi keemia seal nende kummidega oli....

Mine kõrvaarsti juurde!!!

Sõidame kenasti naisega kodu poole, autoga, mina roolis, ja naine ütleb midagi. Nii otse ette, mitte eriti kõvasti. "Mida?" ütlen mina. Naine ütleb uuesti. No ei kuule. "Mida?", ütlen mina. Naine pöördub siis näoga minu poole ja ütleb selgelt ja tugevalt "Mine kõrvaarsti juurde!!!"

Ma mõtlesin, et tõesti, peaks vist kõrvaarstile minma. Sest minu väited, et ma kuulen siis paremini, kui minu suunas rääkida, need ei kandnud vilja.

Aga enne arsti juurde minemist konsulteerisin kolleegidega. Ja üllatusena avastasin, et sama mure on paljudel mu kolleegidel. Meestel see, et nad ei kuule, naistel see, et neid ei kuulata.

Paistab, et asi ei olegi meditsiiniline. Sest kui hoolega mõelda, siis tuleb meelde, et sama jama oli ka eelmiste naistega. See tekitab veendumuse, et naised eeldavad meeste jäägitut valmisolekut KOHE kuulda ja kuulata, mis naine ütleb.  Ja kui see nii ei ole (ja see ei ole nii), siis "mine kõrvaarsti juurde".

Ahjaa, sain hea nipi ka naiskolleegilt. Ta ütles, et tal mehega sama jama, aga tal mees juba targem. Ta ei ütle enam "Mida?" kah. Võtan õppust.

Välismaamees. Parem kui eestimees

Eesti mees on imelik mees. Sest ta ei oska. Ei oska olla. Ei oska istuda, ega astuda. Selline imelik elukas ühesõnada. Mis siis puudu jääb? Ojaa, palju. Nimekiri on pikk: mitteromantilised, ei tee komplimente, ei aita kodustes töödes, ei kasvata lapsi... Aga vat välismaa mees. Vot see on mees. Tõeline selline. Romantikat on nii et tapab, lilled iga päev (deem, mis see maksma läheb), kodus uhab tööd teha nigust mühin jne jne.

Ja nüüd üks pisike intriig. Huvitav, et läti naised arvavad samamoodi. Et välismaa mees on parem. Siit ka ettepanek: eesti mehed võiksid kolida Lätti ja lätimehed Eestisse. Oleks ju välismaa mehed või nii. Muidugi, eestimees oleks tiba paremas seisus, on neid ju vähem, seega lätinaisi rohkem valida ja ka eestinaine oleks paremas seisus, meha ju rohkem.

Niiet, paneks õige passid valmis või nii.

Elukutse kui diagnoos

Ühest ma olen aru saanud. Tee, mis sa teed, aga tee seda nii, et see oleks arusaadav su lähedastele. Kaeva kraavi, lõhu puid, õmble või juhi autot. Need on need õiged elukutsed, nendest saavad aru nii su naised kui sugulased ja ka naise sugulased.

Kui sa aga teed tööd, millest su lähedased mõmmigi aru ei saa, siis peavad nad su tegevust diagnoosiks, mitte elukutseks, tegevuseks, mis ei ole väärt arusamistki.

Ja kuna ma olen progeja, kes siis ka kodus tihtipeale masina taga istub ja koodi kribab, on selgemast selge, et töö mis ma teen, kvalifitseerub ülejäänutele mõiste diagnoos alla.

Ja õige ka, normaalne inimene ei saa mõista, miks peab üks täiskasvanud inime istuma, ees igav tekstiredaktor ja taguma sinna sisse mingeid märke, sümboleid, mingeid imelikke sõnu ja kuidas saab ikka olla, et a = a + 1 ...

Seega on õigustatud naise hüüatus: Pese parem nõusid.

Küsimused, millele pole õiget vastust

Tihtipeale tuleb meil küsida küsimusi. Või küsitakse meilt. Ja muidugi on olemas küsimused, mis on erilised. Millele vastamine on nigust on. Näiteks on küsimusi, millele ei saa vastata jaatavalt ("Oled sa surnud?", "Kas sa magad?"). Siis on olemas küsimusi, millele üldiselt ei vastata jaatavalt, näiteks "Oled sa loll?". Noh, tegelikult saab sellele vastatat ka jaatavalt, aga kes see ikka väga tahab.
Siis on küsimusi, millele vastates võib küsimuse esitaja segadusse ajada. Näiteks kui minna McDonaldsisse ja müüa küsib joogi kohta "Coca? Fanta? Sprite?", siis vastates "Jah" võib müüja sattuda kergelt lühisesse.
Ja on olemas küsimused, millele ei ole võimalik õigesti vastata. No lihtsalt ei ole. Ja reeglina suudab selliseid küsimusi esitada sinu enda naine. Neist tüüpilisemaid on "Kas ma olen paks?". Kui sa vastad "Ei", siis saad süüdistuse valetamises, kui vastad "Jah", siis öeldakse, et "ahnii, et mina olen siis sinu arvates paks?". Mina arvan, et sellised küsimused on naised välja mõelnud puhtalt selleks, et asendada seda tuntud peavalu-sündroomi ("Ma ei taha, mul pea valutab"). See küsimus annab naisele võimaluse olla mehe peale pahane.
Ja kui naine on mehe peale pahane, siis tedagi, mida ei saa...

Tants prill-laua ümber

Prill-lauata on paha. Külm on. Ja imelik. Kitsas ka on see riba seal poti ääre peal. Seega, prill-laud on vääääga oluline asi.
Muidugi on siin teatud soolised iseärasused. Meestel on teda vähem vaja, kuid ei saa öelda, et üldse pole vaja. On ikka. Väga on.
Prill-laud on samas ka suur lahkhelide tekitaja. Sest ta peab all olema. Kui all ei ole, siis on hull lugu lahti. PRILL-LAUD PEAL ALL OLEMA. Sest naised nõuavad seda.

Tahaks olla originaalne, aga ei saa, kahjuks. Kuskil tõstatas keegi küsimuse, et miks ta peab all olema. Miks ei peaks ta just statsionaarselt üleval olema.

Jah, miks mitte?

Naistepäev. Ei vii lilli naisele

Esiteks, mul pole aega seista neis mõttetult pikkades sabades. Sõber ostis naisele ja ämmale, tuli, näost kaame, kaks tutti peos ja teatas, et neli sotti on nüüd ta vaesem.
Teiseks, lilled ei kõlba süüa. Maitse on suhtkoht vilets.
Kolmandaks, peale lillede kinkimisoskuse peaks olema ka lillede kingiks saamise oskus. Minu kallis kaasa sellega ei hiilga. Iga kord, kui ma lilled toon, on mul lõpuks selge, et kas tõin valet sorti lilled või on värv vale või haisevad või on miski muu viga. Eile näitas ta küll ühte kimpu, mis talle meeldis, täitsa tibens-tobens kimp, hind 320 eeku.

Seega, ei vii naisele lilli. Jääb ära.